Sattusin ühel õhtul Joosep Vaikma fotoveebi. Kusagil tagakuklas meenus, et korra olen juba tema pilte vilksamini näinud. Mäletan, et nad köitsid mu tähelepanu. Vahel pildistaja tahab suhelda teise pildistajaga. Võtsin Joosepiga ühendust ja tegime temaga intervjuu.

Joosep, millega pildistad?
Hetkel on põhiliseks riistaks Leica M6 ning peaaegu kõik asjad saab tehtud 35mm objektiiviga. Üks väike kaamera objektiiviga kotis, rohkemat ma enamasti ei vaja. Lihtsus on mul siin kindlasti võtmesõnaks.

Sinu pilte vaadates valdab mind üllas vaikne tunne, samal ajal sukeldun pildi sisse ja tunnen lõhnu, soojust ja külma, päikest ja tuult. Mõnikord on tunne, et pildiga ei saa kõike edasi anda, pildiga saab hoopis vaataja kujutlusvõime tööle panna. Pilt kas hakkab mängima vaatajaga või mitte. Mida Sa pildistad?
Endale vähemalt meeldib mõelda, et ma pildistan meie elu, ilma meieta ja ilma eluta, või noh, vähemalt üritan selliselt asju näha. Umbes, et võtaks kõik, mis oli ja on, ning eemaldaks sealt kõik, kes miks ja kuidas olid ja on. Liha on luudelt nokitud, siis jääbki mulle järgi see alus/põhi, mida ma näha tahan. Selliseid asju on mul kergem alla neelata ja seedida. Salaja otsin kõiges selles mingit geomeetrilist lihtsust ja organiseeritust, mis kõik selle kokku seoks. Väike fetiš on mul ka kõige kiirestikaduva ees, lõviosa sellest haarab arhitektuur, mis jääb arengule jalgu.

Kust tuleb Su tahe pildistada?
See kogu krempel on nagu minu väljalasketoru. Nii imelik, kui see ka pole, siis ma just eriti suurt rõhku ei pane väljundile. Tegelen asjaga armastuse/hobi korras ja saan endale seda luksust lubada. Mind on alati see tegemine rohkem huvitanud. Mõnele meeldib süüa teha ja mõnele meeldib süüa, mulle meeldib ise teha ja ise nautida. Mida rohkem ma valan sinna sisse oma aega, higi ja pisaraid, seda rohkem ma pärast emotsionaalselt tagasi saan. See on minu jaoks romantika.

Sinu fotod ei ole ainult fotograafiline esteetika, aga ka reaalse elu jälgimine?
Ise ma vähemalt leian, et see ongi selline meie igapäevasest aegruumist esteetika leidmine. Mõte, et kunst on Kumus, mood catwalk´il, arhitektuur betooni ja klaasi vahel, muusika telekas ja raadios, ei lähe mulle kuidagi peale. Ma leian, et “iga-päeva-Juhan” on ümbritsetud iluga, aga kui keegi talle seda näpuga ette ei näita, ega ta siis seda naljalt tähele ei pane. Eks see üks säärane umbluu mull ole, aga vähemalt mulle nii tundub. Eriti meeldib mulle leida erinevate maailmade põrkumisi. Ma tegutsen enamasti linnaruumis, mind ümbritsev on kõik kellegi kujutlusvõime vili, kõigel on/oli põhjus. Mul läheb suu muigele, kui ma näen hiiglaslikku satipanni mõne räämas väikse puumaja katusel, uhket luksusautot betoonmaja õuel, mille kõrval kellegi pesunööri peal kuivab pesu jne.

Kas Sa oled juhuste fotograaf või valid kaua mida pildistada?
Mõlemat, korraga ja palju. Kaamera kipub mul kaasas olema kogu aeg. Kuigi mulle tundub, et mu kraamil on üldiselt mingisugune alatoon olemas, siis ma ei ütleks, et see kõik oleks läbimõeldud –suuremat rolli mängib pigem see, et ma olen arenenud aastatega selliseks, et ma tahes tahtmata suunan oma pilku selliste stseenide poole.

Mis on Sinu jaoks kõige olulisem pildistamise juures?
Tunne, kindlasti tunne, ei mingit küsimustki. Võib-olla see tundub natuke mambojambo, aga võib-olla see ongi just see. Ehk on sõna “tunne” liiga tundetu, täpsem oleks vist hetkel fiiling, see tundub mulle kuidagi õigem. Alati, kui ma olen oma asja juures, siis selline esimese armastuse tunne on mul, aga samas nii jamais vu. Seda tunnet ma hoian kümne küünega kinni, see paneb mõtte käima ja vedelikud jooksma, mõnus on siis.

Kas igat pildistajat saab nimetada fotograafiks?
Ei ole mina mingi ütleja, kes ennast kelleks peab. Samas ma ennast elektrikuks ei pea, kuigi ma olen elektripirne vahetanud. Mõnikord voodis und oodates mõtlen küll sellele, et hetkel me teeme 2 minuti jooksul sama palju pilte, kui tehti kogu 19. sajandi jooksul. Mida mul enam teha või öelda on, viskaks kohe kaamerad minema, keda ma lollitan.

Kuidas Sa vaatad praegu oma esimesi pilte? Mis nad Sinus tekitavad?
Esmalt loomulikult nostalgia, siis häbi, järgneb vist natuke põlastust ning siis sõrmeotsatäis viha, ütleme nii, et ma eriti tihti ei vaata oma vana kraami. Aga samas kuskilt peab ju alustama.

Kas Sinu jaoks on olemas halb foto?
Otse loomulikult. Enamus. Ka enamus enda omad. Neid ma kutsun piltideks. Need, mis kas või natukegi kriitikat kannatavad, need on fotod.

Sinu viimase aja lemmik foto maailma mastaabis, juhul kui selline on Sinu jaoks olemas.
Kõige lihtsam vastus on, et ei ole. Kindlasti on viga minus. Aga kõik need pärlid kaovad lihtsalt ära selles tohutus pildivoos, mis meid kõiki igapäevaselt tabab, ükski pilt ei suuda kinnistuda, mõjuda ning fotoks muutuda. Loomulikult mul on oma hall-of-fame olemas, aga kahjuks seal pole ühtegi fotot, mis oleks pärit sellest sajandist. Ilusaid pilte näen iga päev.

Nimeta, palun, Sinu jaoks huvitavad Eesti fotograafid/pildistajad.
Oh, see on nii lihtne, et see on raske. Eestlastest, kes meeldivad on, vaat et rohkem, kui teisi, eks vist siin mängib rolli see, et enamikest tean rohkem kui ainult nende pildid. Loomulikult on meil Annika Haas ja Birgit Püve, nende portreed tekitavad alati midagi. Nikolai Volkovi piltidel silm alati puhkab. Renee Altrov ja Dmitri Gerasimov meeldivad oma lähenemiste ja teemade pärast. Puhtuse eest märgin ära kindlasti Tõnu Tunneli ja Paco Ulmani. Tegelt on veel, aga ma piirdun nendega.

Kui Sa ei pildista, siis mida Sa teed?
Ainuke õige vastus oleks vist, et magan. Hetkel on mu elu põhimõtteliselt ära jaotatud töö, kooli ja looduslike vajaduste vahel. Sinna vahele üritan suruda nii palju vaimseid/emotsionaalseid vajadusi ja rahuldavaid tegevusi kui vähegi võimalik. Kooliga olen jõudnud nii kaugele, et hetkel olen 2. aasta matemaatika magistrant. Töötan fotopoes, tänaseks olen üle 5 aasta seal töötanud. Kaamera on mul kaasas pea igal pool. Pildistanud olen ka loengu ajal, ilmselgelt rääkimata tööajast.

Sa oled alati tahtnud saada kosmonaudiks?
Jah, alati, 100%. Aga täpselt sama kaua olen teadnud, et ma ei saa kunagi kosmonaudiks. Tahaks läbi elada mõningaid asju, mida ainult kosmonaudid saavad nautida, aga samas kõik see ülejäänud kaasnev pole mulle. See on ja jääb minu selliseks “külmkapi-peale-magnetiga-unistuseks”.

Kas teed millalgi ka näituse enda fotodest?
Kui ma leian, et mul on midagi kõigile näidata, eks siis ma mõtlen sellele. Praegu ma võtan veel rahulikult ja avastan ennast edasi.

Ja mõni valik Joosepi piltidest allpool. Teisi tema pilte näeb Joosepi veebist.