Suurel ekraanil on paljusid fotoblogisid mugav ja mõnus vaadata, Liisa fotoblogi on üks neist, mida heameelega jälgin ja jagan ka teiega. Liisa oli lahkesti nõus vastama ka mõnele küsimusele.

1. Liisa, mäletan Sind ülikooli ajast. Sai ju mitmeid kordi psühholoogiatudengite üritustel koos lõbutsetud ja naerdud. Kas Sa tol ajal pildistasid juba?

Õpitud, lõbutsetud ja naerdud sai siis küll, kuid pildistatud vist mitte. Kui mu rehkendused paika peavad, siis fotograafiast hakkasin tõsisemalt huvituma aastal 2008, ehk alles pärast psühholoogiakraadi omandamist ning Hennoga tutvumist, kuna just tema oli see, kes ülikannatlikult mulle oma Nikon D50-ga tehnilist treeningut tegi. Paari kuuga hakkasin juba enam-vähem aru saama, mida ma teen ning sealt edasi olen arenenud juba ise praktika käigus ja ka teistel tegijatel silma peal hoides. Paar-kolm aastat tagasi aga juhtus kuidagi nii, et inimesed hakkasid üha rohkem mu piltide vastu huvi tundma, tekkisid esimesed kliendid ning nüüd on saanud pildistamisest üks mu töösid. Mul on selle üle väga hea meel.

2. Sinu fotoblogi  koosneb peamiselt fotodest sõpradest, vaikelust ja ümbritsevast maailmast. Selles mõttes on fotoblogi huvitav jälgida, asetada ennast fotograafi asemele ja vaadata enda pilgu läbi tema loodud hetkmaailma. Räägi, mida Sa pildistad ja mis Sulle pildistamise juures meeldib.

Kõik on õige – see blogi ongi meie väike maailm, kuid sotsiaalse loomana on soov seda ka teistega jagada.
Millalgi keskkoolis sai mu lemmikluuletuseks Artur Alliksaare “Aeg”, mis on vist üks enim esitatud luuletusi lõpuaktustel, kuid minu jaoks on seal üsna mitu head rida ka nende hetkede kohta, mida ma fikseerida üritan. Nii seisnebki üks pildistamise võlusid selles kordumatuses, mida aeg-ruum me ümber pakub, ja ükskõik, kui pühalikult see ka ei kõlaks, on mul suur au neid hetki ja inimesi jäädvustada. Et nad ei hajuks.
Pisut teisest küljest vaadatuna on mind alati köitnud inimene, illustratsiooniks sobib vast ideaalselt psühholoogia eriala sisseastumisvestlusel juba klassikaks saanud väide “tahan teada, miks inimene teeb seda, mida ta teeb.” Ka pildistades jälgin ma alati inimest või vahel mingit jälge inimesest, mis ta on keskkonda jätnud, kuigi võib olla ise sealt juba lahkunud. Siinkohal ei ole vahet, kas tegemist on loodusliku või kunstliku keskkonnaga, kuid oluline on just see inimfaktor. Näiteks olen proovinud teha puhtaid ja maalilisi maastikupilte, kuid tulemus, mis saan, ei meeldi mulle. Panen aga kellegi põõsa taha seisma ja kohe tunnen, kuidas pilti tuleb elu. Kõige rohkem pildistangi oma peikat, pereliikmeid ja sõpru, ja ilma häbita paigutan nad ka suhteliselt järjekindlalt kaadri keskele.

3. Kas Sul on olnud sellist momenti, mil Sa näed kaadrit, hakkad pildistama, aga läbi objektiivi see ei paista nii, kuis oma silm seda nägi? Mida teed – kas proovid ikkagi pildistada ja hiljem huvi pärast analüüsida pildistatut või loobud?

On ikka. Enamikel juhtudel (kui just tööga tegemist ei ole) panen ma ikkagi kaamera käest ja lasen sel hetkel minna. Samas teinekord märkan alles hiljem, et foto ei vasta kuidagi sellele, mida mina nägin, arvasin end nägevat või tundsin pildistades. Sellele võib järgneda üks analüüsiminut, kuid kui tehniliselt midagi valesti ei tundu, siis endale psühhoanalüüsi ma tegema ei hakka ja jätan ta sinnapaika.

4. Sinu fotoblogis on nii digi- kui ka filmikaamera pilte. Mis olukordades võtad ja teed pilti digifotoaparaadiga?

Digikaamerat kasutan ma peamiselt tööks, sest see võimaldab teha palju ja korraga, hoo pealt vigade parandusi ning siis ei ole nii suurt ohtu, et jään lõpuks tühjade kätega. Samas kui vähegi võimalik, võtan n-ö tööle filmikaamera teiseks kaameraks kaasa ning teen sellega paralleelselt ühe rullitäie pilte. Ei ole harv juhus, kui ka kliendile meeldib lõpuks rohkem hoopiski filmikaamera foto.

5. Mis Sulle meeldib filmikaamera juures?

Üks on kindlasti see ärevus ja ootusega kaasnev õhin, millega värsket filmiskänni arvutiekraanil avan, ise samal ajal palvetades, et midagi fookuses ka oleks. Samuti on mul tunne, et vahel tekib selle viivitusega, mil filmirullist saavad fotod, mul uus, justkui kõrvaltvaataja roll ning momendiks on tunne, nagu ma ei olekski ise neid pilte teinud.
Kui aga võrrelda digi- ja filmipilti, siis mulle meeldib see, mis filmikaamerast tuleb kindlasti rohkem. Filmipildid tunduvad sügavamad, täidlasemad, rikkamad, tihkemad, … . Neis on midagi kuidagi rohkem, kuigi ma ei tea, mis see salapärane miski on. Digipilt seal kõrval tundub nagu ilus kleeps, millelt saad pealmise kihi, kui kile maha tõmmata ja rohkem seal all ei ole midagi. Ma ei tea, kas see on adekvaatne võrdlus, kuid äkki on sel mingi sarnasus sellega, kuidas paljud melomaanid armastavad vinüüle, kuna neil on see teistsugune kõla ja kvaliteet, eelistades viimaseid kindlalt CD-dele talletatud muusikale.

6. Kas oled ka ise käsitsi ilmutanud?

Filmi ma ilmutanud ei ole. Negatiivist foto saamist olen kõrvalt jälginud Henno lapsepõlvekodu riidekapp-pimikus, kuid ise käsi külge ei ole pannud. Praegu unistan rohkem isiklikust fotoskännerist, et siis fotolaboris ilmutatud filmi ise arvutisse skännida saaks.

7. Mis Sa arvad, kas tänapäeva aktiivne, kohati isegi hüsteeriline nutitelefoniga pildistamine kaotab inimeses võimet mõelda pildistamise taga oleva mehanismi ja tehnika(te) peale?

See on veidi hull, jah. Põhimõtteliselt inimesed ostavad endale fotokaid, millega muuseas saab ka helistada. Aga eks mina olen üks neist, kes nutitelefoniga pildistab ja pärast pildi Instagrami üles laeb. Ega ei olegi tegelikult oluline, et kõik alati mõistaksid või üritaksid mõtestada pildistamisprotsessi ennast. Kui keegi näeb tänaval toredat kuju ja leiab, et tal on vaja see endale salvestada, ei olegi vaja rohkem mõtlemist kui see, mis on vajalik nupule vajutamiseks. Kui ta aga neid toredaid kujusid palju näeb ja muudkui pildistab, siis mingi hetk hakkab ta ikkagi rohkem sellele mõtlema, et millal, kuidas ja kas üldse seda pildistada.

8. Lisaks oma peamisele fotoblogile uuendad Sa ka Striitstail pildiblogi. Räägi, kas inimesed lasevad meelsasti end pildistada.

Pean tunnistama, et Striitstail hakkab vaikselt ära vajuma, kuna enam ma nii palju niisama küla vahel, kaamera käes, ringi ei jaluta. Aga see võib veel muutuda! Muidu reeglina lasevad inimesed end ikka väga meelsasti pildistada, eriti kui neile läheneda viksilt ja viisakalt, siirast huvi nende vastu üles näidates. On olnud üksikuid inimesi, kes keelduvad, kuid ka see on väga okei, sest kedagi pildile sundida ja mingit kvooti täita ei kunagi olnud mu eesmärk. Ma ei tunne end üldse hästi, kui ma kellelegi ebamugavust tekitan, seetõttu ei maksa minuga ka ühendust võtta näiteks seltskonnafotograafia asjus.

9. Sa pildistad palju tänaval, ümbrust ja inimesi. Räägi mõni huvitav vahejuhtum tänavalt seoses pildistamisega.

Midagi raputavat küll juhtunud ei ole, või olen oma alateadvusesse selle represseerinud. Üks mind ennast enim lõbustanud ja suurepäraselt sealset kultuurilist eripära iseloomustav vaheseik tuleb meelde Jaapanist. Jalutasin Yokohamas, kaamera kotis, ning teed ristusid kolme noorega, kes oma stiilivalikute poolest silma torkasid, mistõttu pöördusingi nende poole, paludes luba Striitstaili jaoks pildistada. Muidugi olid nad väga meelitatud ja lahkelt nõus. Lõbus oli aga see kolm korda identselt korduv koreograafia, kuidas mina oma portreteerimispoosi sisse võtsin ja seepeale neil kohe automaatselt käsi ja kaks sõrme püsti tõusid. Psühholoogia terminoloogiat laenates võiks seda kirjeldada kui elementaarset stiimul-reaktsiooni, kus kaamera on stiimul, mis kutsub esile automaatse reaktsioonina ühe paljutuntud rahule viitava käežesti.

10. Nimeta Sinu jaoks huvitavad Eesti fotograafid (blogid).

Millegipärast ei ole mitmed Eesti pildistajad üldse edevad ja pildistavad rohkem sahtlisse ning ei pea ka blogi. Küll aga tooksin välja näiteks Renee Altrovi ja Patrik Tamme, kes muuhulgas hoiavad Müürilehele pildistades pressifotograafia lippu väga kõrgel. Ilusaid pulma- ja portreepilte teeb Sandra Palm. Tegelikult ma ei jälgigi eriti Eesti fotoblogisid, sest neid vist ei ole kuigi palju – või ei ole need õiged minuni jõudnud. Seega, kui keegi teab või peab head fotoblogi, palun link mulle saata: liisa@mellow.ee!

___

Aktiivsed kaamerad: Nikon D600 ja filmil Nikon FG.
Rõõm ja töö: Minu ja Henno kahepeale loodud ettevõte Mellow, mis pakub visuaalteenuseid, peamiselt siis videosid ja fotosid, s.h. ka üht-teist muud, mis nende produktsiooniga kaasas käib.

___

Ja mõni valik Liisa piltidest allpool. Teisi tema pilte näeb Liisa fotoblogist.